Eiffeli torn

Pariis

Luues oma kuulsat torni, ilmutas Gustave Eiffel nii oma insenerigeeniust kui ka tärkava tööstusajastu esteetika head mõistmist. Ka Otise insenerid pidid olema leidlikud, leides uusi lahendusi torni liftisüsteemide konstrueerimiseks - ja seda mitte ükskord, vaid kaks korda sajandipikkuse vahega. 

Prantslased võtsid esimest korda Otisega ühendust enne torni avamist 1889. aastal. Nad vajasid lifte põhja- ja lõunapoolsetele kumeratele tugisammastele, et viia külastajad teisele tasemele torni ikoonilist siluetti rikkumata. 

Liftide projekteerimine esimesele tasemele oli suhteliselt lihtne: tugisammaste jalad olid laiad ja piisavalt sirged tavalise süsteemi kasutamiseks. Liftide paigaldamine teisele tasemele oli keerulisem, kus tuli arvestada suurt kõverust. Ükski Prantsuse ettevõte ei tahtnud sellist keerukat tööd ette võtta. 

Otise insenerid konstrueerisid kaks suurt trossidega hüdrolifti, mis liikusid juhtrööbastel. Suured imeilusad masinad muutusid ise turistele vaatamisväärsusteks. 

1980ndatel pöördusid prantslased uuesti Otise poole, et osana üldisest renoveerimisest konstrueerida ümber kogu torni liftisüsteem. 

Suurimaks väljakutseks olid liftid, mis pidid torni tippu liikuma. Otise insenerid kasutasid arvutipõhist modelleerimist, et analüüsida paljusid võimalikke raskusi, kaasa arvatud torni kõikumine ja tuulte mõju, mis võib ulatuda kuni 62 miilini tunnis. 

Nad võtsid kasutusel radikaalselt uue süsteemi: kaks Duolift™-i lifti, mis liiguvad mööda pikimat teed, mida liftide korral on välitingimustes kunagi kasutatud - 160 meetrit. Igal liftil on kaks kabiini, mis toimivad üksteise suhtes vastukaaludena: kui üks lift sõidab üles, liigub teine alla.

Galvaanitud trossid ja jäätõrjeseadmed kabiinidel võimaldavad liftidel töötada aastaringselt, isegi rasketes ilmastikutingimustes.

Otis moderniseeris Duolifti liftid 2001. aastal.